Kui olin üsnagi kindel, et Annul nüüd jooksuaeg läbi, võtsime ette pikema ja vabama jalutuskäigu - rattaga pühajärve äärde, natuke kaugemale, Armuallika kanti, ja sealt siis jalgsi edasi. Seltskonna kolmanda liikme kaasa meelitamiseks vormistasin jalutuskäigu matkaks ja tõstsin hommikusöögi ka köögist järve äärde. Selline kamp siis: mina rattal, laps rattatoolis, piknikuasjad korvis ja annu rihmaga käekõrval. Tund aega vabalt metsas ja järves ringi jooksmist oli Annule pärast mitut nädalat rihma otsas lonkimist isegi üllatav ja ootamatu. Püsis üsna meie juures.