Juba täiesti tüüpiliselt sattusid mitu asja ühe päeva peale, aga siiski jõudsime ka Väimelasse näitusele. Annu jätkas nädala meeleolus st väga kärsitu ja pisut närvilisena. Ja tegelt olin ise ka natuke närvis, sest toetustiim oli nõrgem kui eelmine kord Haapsalus ja kui siis veel avastasin ekslikult, et olen valel ajal ringis ja teen üldse kõik valesti, siis loomulikult ei saa Annule kuidagi pahaks panna seda, et ta ei soostunud mitte mingil tingimusel oma hambaid tublile kohtunikule ette näitama ja meid peale pikemat jändamist diskvalifitseeriti. Öeldi ka häid asju, neid mis ikka, uuena saime teada, et silmad on heledavõitu ja iseloom ebakindel :( Nüüd areneme siin kahekesi. Aga jah, piinlik lugu, et nii halvas vormis end ette julgesime näidata.
Õnneks sai päev Annu jaoks selles mõttes päästetud, et Kapp tuli külla ja sai kõvasti mürada. Kaks pilti neist. Neil on kaks põhilist mängu - sikutamismäng ja üksteise pihta ja üle hüppamise ja taga ajamise mäng. Esimese väga rahulik variant on pildil.
