Kapp on Annul külas. Täitsa üksi ja tervelt kümneks päevaks.

Peab seda kassi ju igaks juhuks ikkagi valvama. Või siis selle kassi toidukaussi. Ega Musi toidukausid nii puhtad ilma Annuta poleks. Tüüpiline on selline olukord: tuleb Musi, ütleb: "Anna süüa!", panen toidu ette, Musi nuusutab, läheb minema. Mõni hetk hiljem tuleb Annu sööb kõik ära, kui just peale ei passi või toitu ära ei tõsta. Siis poole tunni pärast avastab kass, et kõht vist ikka on tühi ja tuleb jälle vinguma... Ja nii kogu aeg. Siis tahab Musi välja ja siis tahab Annu välja ja siis jälle vaja Musi tuppa lasta ja talle süüa anda ja siis Annu tuppa lasta ja võib-olla et ka käpad pesta või siis kohale kamandada ja teda natuke valvata. Tee siis tööd niimoodi, eks... Aga samas, ilma nendeta... Noh...ei tahaks ka eriti olla.

Kodus saan Annu küll koos Kapiga pildile, aga metsas on ta nüüd jälle nii metsik, et vahepeal on kuulda tema hingeldamist ja siis raginat metsas ja vilksamisi võib näha midagi valget läbi võsa vihisemas... Nii et metsapildid on ainult Kapist, kes teeb ka vahepeal mõned spurdid siia- ja sinnapoole, aga ei jõua temagi väledat looma tabada.. Jah, ja selline on Annu juba mõnda aega. Vahepealne rahulik periood sai otsa ja nüüd on tormamise aeg. Söögikogust suurendasin ka, et ta päris hurda mõõtmeid ei saavutaks. Takistusjooksu meister Clodovech Breanna :)

Kujundmagamine:

Võtsin Annu ka täna kaasa, kui Tehvandi hüppemäe vaatetorni tööle läksin, lihtsalt ei tahtnud päris üksi minna. Annuga on hulga mõnusam. Ja siis mul on veel lisaks selline kiiks, et alati kui pean kuhugi midagi ebameeldivat, rasket või lihtsalt tüütut minema tegema, siis võtan Annu kaasa. Ka siis kui ta peab tegelikult lihtsalt autos passima ja päris kaasa ei saa võtta. Siis tavaliselt pärast käin jalutan temaga, nt Tartus linna peal vms.
Praegu on ta mu selja taga end kerra tõmmanud ja magab eriti mõnusasti, sest eile oli pidu ja kuna Kapp oli ka, siis nad mürgeldasid pool ööd ja magamaminek jäi hilja peale. Ta ei viitsi isegi reageerida, kui ma korraks õues käin, korraks tõstab ainult pilgu kui toas tagasi.

Mõnikord kevadel ja võimalik, et ka sügisel... ja kui talv on soe, küllap siis ka talvel :) on Annu pärast metsas jalutamist selline. Mingisugused porised metsaveekogud jäävad talle tee peale. See pilt on sellest kevadest, leidsin on telefonist.

Üle pika aja jälle vääääga ilus ja esinduslik koer. No ei jõua ära musitada looma lihtsalt :)

Kui olin üsnagi kindel, et Annul nüüd jooksuaeg läbi, võtsime ette pikema ja vabama jalutuskäigu - rattaga pühajärve äärde, natuke kaugemale, Armuallika kanti, ja sealt siis jalgsi edasi. Seltskonna kolmanda liikme kaasa meelitamiseks vormistasin jalutuskäigu matkaks ja tõstsin hommikusöögi ka köögist järve äärde. Selline kamp siis: mina rattal, laps rattatoolis, piknikuasjad korvis ja annu rihmaga käekõrval. Tund aega vabalt metsas ja järves ringi jooksmist oli Annule pärast mitut nädalat rihma otsas lonkimist isegi üllatav ja ootamatu. Püsis üsna meie juures.

Annu leidis aiast siili.

Jaanipäeval olime nii maal kui olla saab. Lisaks muudele põnevatele asjadele (nagu lihtsalt täiesti piiramatul maaalal põhimõtteliselt piiranguteta ringi joosta), oli Annul võimalus proovida lehmi karjatada (ajas need vist tegelikult täitsa valesse kohta), võimalus redelist käia, küpsetatud kartulite koori süüa. Aga pehme aseme ja oma koha puudumine ajas teda ikka väga segadusse. Mis teha, ööbimiskoht asus pooleteisel korrusel, kuhu pääses vaid redelist, st kellegi süles (esimesest ülesminekust on siiani huul katki). Rebased olid õnnest majast välja kolinud, nii et selles mõttes oli ok.

Täna jälle vaatasin ja imestasin ja imetlesin Annut, kes jooksjate suhtes täiest külmaks jäi ja jalgrattureid rahulikult pilguga saatis. Meie sportilkus linnas on selline suhtumine lihtsalt super.

Annu on nüüd kahe aastane. Lahe koer :) Ilus, memmekas, tark ja isepäine. Tarkuse kohta ma ei oska öelda, aga kõiki neid teisi küll ülivõrdes.

Uskumatu, kuidas Annu põeb pärast, kui ta mingit pahandust on teinud. No ta on ikka nii mures, et jube. Lihtsam oleks vist pahandus tegemata jätta. Aga näiteks eile. Tulin koju ja Annu oli õues, nagu ta pidigi olema. Aga kui hoovi peal piimapakke märkasin, oli selge, et ta on vahepeal toas käinud. Kusjuures ta peab tuppa pääsemiseks avama kaks väljapoole käivat, ja üsna raskelt käivat, ust. Kohe meenus mulle ka, et jätsin köögilauale kaks koogitükki. Muidugi neid koogitükke enam polnud. Põrand oli pudi täis ja küpsetuspaberi tükid laiali.

Ei öelnud Annule mitte midagi. Koristasime hoovi ära ja käisin Annuga korra väljas, aga tuppa ta ei tulnud. Kutsusin ja kutsusin, ei tulnud. Kuigi endal söögiaeg. Alles päris hilja tuli. Ja oli niii mureliku näoga, saba jalgevahel. Naljatilk on ta mul. Aga viimasel ajal väga tubli ja üliarmas :)

Annu Ilmaotsal

valge ja must

sõbrad koos

Küll oli Annul hea meel jälle üle kuu aja Kappi näha. Kapp käis reisimas mööda Euroopat. Annu on vahepeal käinud Tallinnas ja Ilmaotsal. Äärmusest äärmusesse. Kodu on kusagil vahepeal, linna ja maa vahepeal. Ma pole muidugi oma elu jooksul väga palju koeri kohanud, rääkimata mitmest koerast korraga, aga mõnesid siiski. Ja see, kuidas Annu ja Kapp müravad... see teeb lihtsalt härdaks. Selliseid häid sõpru palju pole.

meie kord

Imestan mõnikord, et kuidas need koerad ära kaovad. Mõni päev tagasi imestasin, et kuidas see Annu sai ära kaduda... Siiamaani mõtlen, et mis tal mõttes oli... Kirjutasin sellest seekord hoopis siin muu jutu sees. Aga kaks korda sama juttu oli kah imelik kirjutada...

Uued asjad

Juba ammu ostsin Annule suukorvi, et kui vaja bussiga sõita või linnas trolliga või nii, et siis poleks vaja asja eest teist taga vaielda inimestega, et mul nii tore ja sõbralik koer, et pole talle suukorvi vaja. Noh, mõned korrad harjutasime kah, nii et panin suukorvi pähe talle ja siis toppisin maitsvat toitu suhu :) Tundub, et toimis. Eile sõitsime trolliga. Suukorv peas. Esimene sõit Annu ikka kartis, püüdis mulle sülle ronida ja siples trollis. Õnneks oli hea kellaaeg ja hea troll, rahvast oli väga vähe. Tagasi tulles oli juba parem. Algul küll panin käpad sülle ja värises ja igas peatuses püüdis välja minna, aga lõpuks harjus ja kõik sujus hästi. Linnas käisime kohvikus. Mõne tunni. Annu pikutas mu tooli kõrval. Üldiselt on nii, et välja arvatud Tallinna korteris üksiolemine, tulevad Annul kõik asjad hästi välja. Võin üsna rahuliku südamega teda igale poole kaasa võtta ja talle uusi olukord tutvustada. Ta õpib nii hästi. Selliseid huvitavamaid asju :) Hea koer :) See et ta mõnikord kutsumise peale juurde ei tule ja hoopis vastassuunas minema põrutab... noh, ta poleks ilmselt üks korralik setter, kui ta nii ei teeks...

näitusel üle pika aja

Vaikne on olnud siin blogis vahepeal. Lihtsalt sellepärast, et pole olnud midagi erilist kirjutada. Jah, aasta alguses oli Annu kaks nädalat üksi kodus. Tal käis küll palju külalisi. Nii et tegelikult oli kokkuvõttes päris lõbus, nagu mulle tundub. Kurbusehetkedega segamini... Eile oli Tallinnas koertenäitus. Hindeks tuli väga hea. Aga noh, näitusega oli palju segadust ja lõpus oli kataloogis ka kõik valesti. Vales klassis (avaklass noorteklassi asemel) ja vale omanik. Kuid kõige olulisem läks siiski korda. Pärast eelmist näitust, kus Annu oli ikka väga tõrges kohtuniku vastu ja perutas kõvasti, olin mures, et kuidas nüüd siis saab ja olin kindel, et mina teda veel ei suuda vist nii kindlakäeliselt käsitseda. Oli õige otsus näitamiseks abi paluda. Annu küll püüdis vastu hakata, aga konkreetne käsk paigal olla mõjus ja kõik oli ok. Tegelikult tunnen end ka ise juba kindlamini, selle suhtes, et oskan koeraga konkreetne olla... kuigi kui rahvast on juures siis käitun nagu tõeline äpu. Aga muidu on Annul väidetavalt nüüd liiga suured silmad ja liiga kõhn kere. Ise just imetlesin teda seal ringis :) Ei suuda kriitiliselt vaadata, minu meelest inglise setteritest küll kõige ilusam :) ja jookseb kõige kaunimalt...