Jaanipäeval olime nii maal kui olla saab. Lisaks muudele põnevatele asjadele (nagu lihtsalt täiesti piiramatul maaalal põhimõtteliselt piiranguteta ringi joosta), oli Annul võimalus proovida lehmi karjatada (ajas need vist tegelikult täitsa valesse kohta), võimalus redelist käia, küpsetatud kartulite koori süüa. Aga pehme aseme ja oma koha puudumine ajas teda ikka väga segadusse. Mis teha, ööbimiskoht asus pooleteisel korrusel, kuhu pääses vaid redelist, st kellegi süles (esimesest ülesminekust on siiani huul katki). Rebased olid õnnest majast välja kolinud, nii et selles mõttes oli ok.

Täna jälle vaatasin ja imestasin ja imetlesin Annut, kes jooksjate suhtes täiest külmaks jäi ja jalgrattureid rahulikult pilguga saatis. Meie sportilkus linnas on selline suhtumine lihtsalt super.

Annu on nüüd kahe aastane. Lahe koer :) Ilus, memmekas, tark ja isepäine. Tarkuse kohta ma ei oska öelda, aga kõiki neid teisi küll ülivõrdes.