Lihtsalt kogu aeg ninapidi koos...

Muutusteta

Põhilised põnevad asjad, mis meil siin juhtuvad on Annu ja Kapi lõbus tsirkus. Põhiline asi, mis meil EI juhtu on Annu jooksuaeg. Vähe sellest, et ma Annu suhtes tähelepanelik olen, vaatan iga kord ka Kappi sellise pilguga, et kas ta mingit isaslikku huvi Annu suhtes üles ei näita... Aga ei. Sellegipoolest on Annu usin märgistaja metsas ja üldse igal pool ja vahepeal tõstab jalgagi, mis viis mu mõttele, et selle märgistamise tõttu ongi ilmselt isased koerad arenenud jalatõstjateks. Et saaks ikka igale poole ja võimalikult kiirelt siristatud...

Annu otsib mutti

SK võistlus

Lõpuks jõudis kätte ja sai mööda... Kõik asjad tegime muidugi poole kehvemini kui kodus või trennis, aga saime siiski 89,5 punkti. Mingit järku ei saanud, aga ehk siis järgmine kord... sest näha on, et tublimaks lähme mõlemad vahelduva eduga. Ega mingeid meeletuid lootusi või ootusid polnudki, aga see ajas küll närvi, et Annu mitte mingil juhul ei tahtnud istuda ja lamamine läks kah kuidagi vaevaliselt. See-eest püsilamamine oli igati hästi teostatud :) Kaks minutit nagu niuhti:) Noh, ja eks ma ise tegin ka kindlati imelikke asju, kuigi jäin rahulikuks ja mingit draamat aset ei leinud... uimane tsirkus ehk.

Linnajalutuskursus

Tahtsin Annut kiita natuke. Eduka linnaelukursuse läbimise puhul. Täitsime koos järgmised punktid:

1. Toas passimine, nii et õues vaid kolm korda päeva jooksul.

2. Rihmaga jalutamine (küll 1,5 tundi, aga siiski mitte vabalt)

3. Liikluses viksilt käitumine (jah, tõepoolest, tundus, et Annu hakkas isegi taipama, millal peab ilusti kõrval käima ja sikutamisel pole üldseüldse mõtet)

4. Bussiga sõitmine. Sõit oli Tallinnast Tartusse ja sealt siis Otepääle. Probleemi polnud. Kui siis ainult ehk see, et suukorvi polnud ja säärase lõukoera bussi lubamine ilma suukorvita tundus bussijuhile ja reisiraatjale suur risk, mille nad siiski võtsid. Ütlesin, et koer on juba vana ja bussisõiduga harjunud. Mõlemad ilmselged valed, aga ületasin ennast ja jätsin usutava mulje. Vist.Tegelikult muidugi esimest korda bussis ja aasta ja neli kuud pole ka teab mis vanus... Ei olnud ilus nii öelda, aga väga raskelt seda ka üle ei elanud.

Ja üldse pidas Annu ennast üleval paremini kui kunagi varem. Telemajas püsis ka ilma rihmata ilusti minu juures ja natuke kindlam tunne nüüd enne SK eksamit. Kuigi...jah :)

Magamispositsioon

18.09.2007

Annuga Apteekrimäe metsas..jälle :)

Annu ja Kapp mänguhoos

Laupäev

Juba täiesti tüüpiliselt sattusid mitu asja ühe päeva peale, aga siiski jõudsime ka Väimelasse näitusele. Annu jätkas nädala meeleolus st väga kärsitu ja pisut närvilisena. Ja tegelt olin ise ka natuke närvis, sest toetustiim oli nõrgem kui eelmine kord Haapsalus ja kui siis veel avastasin ekslikult, et olen valel ajal ringis ja teen üldse kõik valesti, siis loomulikult ei saa Annule kuidagi pahaks panna seda, et ta ei soostunud mitte mingil tingimusel oma hambaid tublile kohtunikule ette näitama ja meid peale pikemat jändamist diskvalifitseeriti. Öeldi ka häid asju, neid mis ikka, uuena saime teada, et silmad on heledavõitu ja iseloom ebakindel :( Nüüd areneme siin kahekesi. Aga jah, piinlik lugu, et nii halvas vormis end ette julgesime näidata.

Õnneks sai päev Annu jaoks selles mõttes päästetud, et Kapp tuli külla ja sai kõvasti mürada. Kaks pilti neist. Neil on kaks põhilist mängu - sikutamismäng ja üksteise pihta ja üle hüppamise ja taga ajamise mäng. Esimese väga rahulik variant on pildil.

Rannakarbid

Täna oli pikem rannakarbivaatlus.. Leidsime kaks ilusat isendit, mis olid vägagi elujõulised :) Ja vaatluse tulemusel selgus, et rannakarp ajab oma karbi pisut lahti ja lükkab välja mingi kehaosa, mille kohta Pärt ütles, et juust :) Ja vist vähem kui poole tunniga on end uuesti liiva sisse kaevanud. Lahedad elukad.

See pilt on Pühajärve äärest sellest kohast, kus me oma rannakarpe käime vaatamas

Annu sõber Musi naudib väiksem ja vanem olemise privileege

...

Piuksuv kingitus Laulasmaa näituselt osutus vägagi otstarbekaks.

päev metsas

Nagu öeldud ..Kapiga metsas.