Tahtsin Annut kiita natuke. Eduka linnaelukursuse läbimise puhul. Täitsime koos järgmised punktid:
1. Toas passimine, nii et õues vaid kolm korda päeva jooksul.
2. Rihmaga jalutamine (küll 1,5 tundi, aga siiski mitte vabalt)
3. Liikluses viksilt käitumine (jah, tõepoolest, tundus, et Annu hakkas isegi taipama, millal peab ilusti kõrval käima ja sikutamisel pole üldseüldse mõtet)
4. Bussiga sõitmine. Sõit oli Tallinnast Tartusse ja sealt siis Otepääle. Probleemi polnud. Kui siis ainult ehk see, et suukorvi polnud ja säärase lõukoera bussi lubamine ilma suukorvita tundus bussijuhile ja reisiraatjale suur risk, mille nad siiski võtsid. Ütlesin, et koer on juba vana ja bussisõiduga harjunud. Mõlemad ilmselged valed, aga ületasin ennast ja jätsin usutava mulje. Vist.Tegelikult muidugi esimest korda bussis ja aasta ja neli kuud pole ka teab mis vanus... Ei olnud ilus nii öelda, aga väga raskelt seda ka üle ei elanud.
Ja üldse pidas Annu ennast üleval paremini kui kunagi varem. Telemajas püsis ka ilma rihmata ilusti minu juures ja natuke kindlam tunne nüüd enne SK eksamit. Kuigi...jah :)
