meie kord

Imestan mõnikord, et kuidas need koerad ära kaovad. Mõni päev tagasi imestasin, et kuidas see Annu sai ära kaduda... Siiamaani mõtlen, et mis tal mõttes oli... Kirjutasin sellest seekord hoopis siin muu jutu sees. Aga kaks korda sama juttu oli kah imelik kirjutada...

Uued asjad

Juba ammu ostsin Annule suukorvi, et kui vaja bussiga sõita või linnas trolliga või nii, et siis poleks vaja asja eest teist taga vaielda inimestega, et mul nii tore ja sõbralik koer, et pole talle suukorvi vaja. Noh, mõned korrad harjutasime kah, nii et panin suukorvi pähe talle ja siis toppisin maitsvat toitu suhu :) Tundub, et toimis. Eile sõitsime trolliga. Suukorv peas. Esimene sõit Annu ikka kartis, püüdis mulle sülle ronida ja siples trollis. Õnneks oli hea kellaaeg ja hea troll, rahvast oli väga vähe. Tagasi tulles oli juba parem. Algul küll panin käpad sülle ja värises ja igas peatuses püüdis välja minna, aga lõpuks harjus ja kõik sujus hästi. Linnas käisime kohvikus. Mõne tunni. Annu pikutas mu tooli kõrval. Üldiselt on nii, et välja arvatud Tallinna korteris üksiolemine, tulevad Annul kõik asjad hästi välja. Võin üsna rahuliku südamega teda igale poole kaasa võtta ja talle uusi olukord tutvustada. Ta õpib nii hästi. Selliseid huvitavamaid asju :) Hea koer :) See et ta mõnikord kutsumise peale juurde ei tule ja hoopis vastassuunas minema põrutab... noh, ta poleks ilmselt üks korralik setter, kui ta nii ei teeks...

näitusel üle pika aja

Vaikne on olnud siin blogis vahepeal. Lihtsalt sellepärast, et pole olnud midagi erilist kirjutada. Jah, aasta alguses oli Annu kaks nädalat üksi kodus. Tal käis küll palju külalisi. Nii et tegelikult oli kokkuvõttes päris lõbus, nagu mulle tundub. Kurbusehetkedega segamini... Eile oli Tallinnas koertenäitus. Hindeks tuli väga hea. Aga noh, näitusega oli palju segadust ja lõpus oli kataloogis ka kõik valesti. Vales klassis (avaklass noorteklassi asemel) ja vale omanik. Kuid kõige olulisem läks siiski korda. Pärast eelmist näitust, kus Annu oli ikka väga tõrges kohtuniku vastu ja perutas kõvasti, olin mures, et kuidas nüüd siis saab ja olin kindel, et mina teda veel ei suuda vist nii kindlakäeliselt käsitseda. Oli õige otsus näitamiseks abi paluda. Annu küll püüdis vastu hakata, aga konkreetne käsk paigal olla mõjus ja kõik oli ok. Tegelikult tunnen end ka ise juba kindlamini, selle suhtes, et oskan koeraga konkreetne olla... kuigi kui rahvast on juures siis käitun nagu tõeline äpu. Aga muidu on Annul väidetavalt nüüd liiga suured silmad ja liiga kõhn kere. Ise just imetlesin teda seal ringis :) Ei suuda kriitiliselt vaadata, minu meelest inglise setteritest küll kõige ilusam :) ja jookseb kõige kaunimalt...